Ravimiturul võib ravimeid tootvad ettevõtted jagada kaheks: uusi ravimeid väljatöötavateks ja tootvateks ning teiste ettevõtete poolt väljatöötatud ravimeid tootvateks ravimifirmadeks.
Originaalravimiks nimetatakse sama toimeainet sisaldavatest ravimitest esimesena kasutusele võetud ravimit, mille tootja on läbi viinud kõik uue ravimi registreerimiseks vajalikud uuringud.
Geneeriliseks ehk koopiaravimiks nimetatakse originaalravimiga sama toimeainet sisaldavat ravimit, mis jõuab turule pärast originaalravimi patendikaitse lõppemist ning mille tootja peab lühiajaliste uuringute tulemuste abil näitama, et koopiaravim sisaldab originaalravimiga sama toimeainet, mis on organismi poolt sarnasel hulgal omastatav. Kuna teaduslikele uuringutele kulutatud summa on nende ravimite puhul oluliselt väiksem, siis on selliste ravimite hind üldjuhul madalam.
Patenteerimine
Selleks, et katta ravimite väljatöötamisel ja katsetamisel tehtud kulutused, patendeerivad originaalravimite tootjad kas iga uue sünteesitud molekuli, millest võib kujuneda potentsiaalne ravim (nn toimeaine patent) või protsessi, mille käigus see ravim toodeti (nn protsessi patent). Patendeerimist koordineerivad mitmed rahvusvahelised kokkulepped ja organisatsioonid, millega on ühinenud enamik tööstusriike, sh Eesti. Nende hulka kuuluvad näiteksTööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, Patendikoostööleping (PCT) ja Euroopa patendikonventsioon.
Patendikaitse lõppemisel muutub enamus ravimit puudutavast teabest kättesaadavaks ka nendele isikutele ja firmadele, kes ei olnud seni ravimi tootmisega seotud. Kuna kõik katsetused selle ravimiga on esmatootja poolt juba tehtud, siis peab esialgse ravimi koopiat tootev firma leidma vaid ravimile sobiva ravimvormi ning tõestama väga lühiajalise kestusega uuringutega, et koopiaravim sarnaneb üksikuid ravimite registreerimisega tegelevate institutsioonide poolt kindlaksmääratud näitajaid arvestades esialgse ravimiga. Kuna kulutused uue toote turule toomiseks on sadu kordi väiksemad kui originaalravimeid tootvatel ettevõtetel, on üldjuhul ka koopiaravimite eneste hind oluliselt madalam kui originaalravimitel.
Arengumaades ja teistes madalama elatustasemega riikides enamasti rahvusvaheline ravimeid puudutav patendiseadus ei kehti või ei järgita seda piisava rangusega. Nendes riikides võidakse hakata valmistama koopiapreparaate enne kui läänelikke tööstusstandardeid järgivates riikides patendikaitse lõppenud on. Kui sellistes riikides asuvad ravimitehased ei vasta lääne kvaliteedinõuetele, siis nende tooteid ei ole enamasti võimalik registreerida ja müüa üheski Lääne-Euroopa riigis ega Põhja-Ameerikas ning nad piirduvad oma toodete müümisega vaid asukohamaal ja teistes ravimite valmistamise kvaliteedinõuetele mitte nii suurt tähelepanu pööravates riikides.
azee-04-04-02-v03